Reedeõhtune teine õlu tekitas poistel mõtte, et rappa tuleks minna ja ööseks. Endla raba jäi Tartust mõistlikule kaugusele ja kolm neljast polnud oma saapataldu seal varasemalt kulutanud, seega nii sai.

Laupäevane päev osutus suisa palavaks ja augustikuist värvide- ja lõhnademängu nautimast ei seganud miski. Jätsime auto külastuskeskuse ette, vinnasime seljakotid selga ja hakkasime mööda laudrada astuma. Esimene paus tehti juba 300 m pärast, kui tundus õigemast õigem maha istuda ja esimesel õllel kork avada. Tugevad matkasellid!

Ja niimoodi aeglaselt läbi aegruumi liueldes kulgesid ka ülejäänud kuus kilomeetrit. Õhtusöögiks valisime kaugema kahest rabajärve ääres asuvast lõkkekohast ja peale vahemeremaadelikku hilist ja pikka söömaaega asusime läbi pilkase pimeduse teed leidma vaatetornini, mille tipus soov ööbida oli. Tervet metsaalust katsid kalliskividena sajad jaaniussid. Justkui muinasjutus oleks kõndinud!

Torni saime õnnelikult pärale ja oma magamiskotid ja ühe telgi lahti rullitud, kui hakkas pihta. Taevas viskles rohelisi sähvakuid, mille päritolust me sotti ei saanud. Alles järgmisel päeval ajalehte lahti lüües selgus, et lisaks jaaniussidele õnnestus meil augustis ka virmalisi näha! Eestis!

Pea kohal kruiisivad kureparved ajasid une silmist juba viie paiku hommikul ja nii ma istusin, imetlesin üle raba ja järve saabuvat päeva ja tegin pilte nii hästi kui suutsin.